A3-plakat tundub lihtne asi: teed kujunduse, trükid välja, paned seinale ja kõik. Aga siis tuleb reaalsus ja küsib: „Millisele paberile?“ Ning järsku oled olukorras, kus sul on viis varianti ja igaüks kõlab nagu joogimenüü: matt, silk, gloss, 135 g, 170 g, 250 g… ja kusagil taustal keegi ütleb: „No võta lihtsalt suvaline.“ Jah, seda võib teha. Umbes sama loogikaga nagu „ära kontrolli ilma, küll see auto käivitub“.
Kui tahad tulemust, mis näeb välja nagu päris plakat, püsib sirge ega muutu paari päeva pärast nurkadest laineliseks nagu liiga kaua kuumas seisnud pitsakarp, siis tasub võtta 2 minutit lugemiseks, et mida need valikud tegelikult tähendavad. A3 on piisavalt suur formaat, et paberivalik hakkab silma eriti siis, kui plakatil on palju tumedaid kohti, suuri värvilaike või kui see läheb kohta, kus valgus mängib (näiteks akna lähedale või koridori).
Alustame kõige tähtsamast: grammkaalust. Grammkaal ehk g/m² ütleb üsna ausalt, kui „tummine“ paber on. Mida suurem number, seda jäigem ja soliidsem paber. Mida väiksem number, seda kergem, odavam ja… tõenäolisem, et servad hakkavad oma arvamust avaldama. A3 puhul on kõige turvalisem „ma ei taha mõelda, ma tahan head tulemust“ valik tavaliselt 170–200 g/m². See on see paber, mis on piisavalt jäik, et plakat näeks välja nagu plakat, mitte nagu suur reklaamleht, mis üritab seinal tasakaalu leida.
Edasi tuleb küsimus pinna kohta: matt, silk või gloss. Matt on üldiselt kõige loetavam. See ei peegelda ja tekst püsib selge ka siis, kui valgus tuleb külje pealt. Kui sul on A3 ürituseplakat, hinnakirjaplakat, infoplakat või lihtsalt plakat, mille eesmärk on, et inimene seda päriselt loeks, siis matt on turvaline valik. Silk on sageli kõige universaalsem kompromiss. See on veidi siidisem ja värvid on elavamad kui matil pinnal, aga see ei muutu nii peegeldavaks kui gloss. Kui tahad, et plakat näeks samal ajal värviline ja soliidne välja, kuid ei soovi, et see valguse käes peegliks muutuks, siis silk kipub olema see „kuldse kesktee“ valik.
Gloss ehk läikiv on paljude jaoks intuitiivselt „kõige uhkem“, sest see läigib. Aga plakati puhul on see tihti kahe teraga mõõk. Läikiv pind teeb värvid küll erksamaks, kuid võib muuta teksti loetavuse keerulisemaks – eriti kohtades, kus inimesed liiguvad ja valgus muutub. Gloss sobib hästi näiteks siis, kui plakat on pigem pildipõhine, ei sisalda kriitilist infot või läheb keskkonda, kus peegeldus ei hakka segama. Aga kui plakati ülesanne on, et inimene saaks kiiresti aru „mis, kus ja millal“, siis gloss võib sinu heast kavatsusest teha väikese mõistatuse.
Siis on veel „kaetud vs katmata“ teema. Kaetud paber (coated) tähendab, et pind on siledam ja tint jääb sellele paremini peale. Seetõttu on värvid kontrastsemad, detailid teravamad ja üldmulje trükisem. Katmata paber (uncoated) imeb tinti rohkem sisse ja tulemus jääb pehmem, naturaalsem, mõnikord isegi veidi „käsitöölik“. See võib olla väga õige valik, kui taotled teadlikult naturaalset brändikeelt, näiteks käsitöötoodete või ökobrändi puhul. Aga kui sul on klassikaline plakat, mis peab olema „selge ja karge“, siis kaetud matt või kaetud silk on tavaliselt see koht, kus ei pea hiljem mõtlema, miks kõik kuidagi tuhmim välja näeb.
Nüüd kõige praktilisem osa: mis on A3-plakati parim vaikimisi valik? Kui tahad ühte vastust, mis töötab enamikul juhtudel, siis see on 170–200 g/m² kaetud matt või kaetud silk. See on see „lollikindel“ tsoon, kus plakat ei loki kergesti, värvid tulevad hästi välja ja pinnapeegeldus ei hakka elu rikkuma.
Aga vahel tahad midagi, mis kestaks rohkem, või tead, et plakat läheb keskkonda, kus seda puudutatakse, liigutatakse, pannakse üles ja võetakse maha, või kus on niiskust. Siis tuleb mängu laminaat. Laminaat on plakati maailmas nagu telefoni kaitseklaas: sa ei pea seda alati kasutama, aga kui jätad selle kasutamata olukorras, kus oleks pidanud, saad sellest väga kiiresti aru. Laminaat aitab plakatil paremini taluda kriime, sõrmejälgi ja niiskust. Matt laminaat jätab sageli kõige professionaalsema ja rahulikuma mulje. Soft-touch-laminaat lisab sellele veel „mõnusa tunde“ faktori, mis võib olla väga hea, kui plakat on osa premium-brändikogemusest.
Lõpuks on üks koht, kus inimesed kipuvad paberit süüdistama, kuigi tegelik süüdlane on failis. Kui failil puudub lõikevaru (bleed), tekst on liiga serva lähedal, pildid on madala resolutsiooniga või värvid on jäetud RGB-värviruumi, siis võib ka parim paber anda kehvema mulje. Seega kui teed A3-plakati, mõtle korraks ka sellele, et kujundus ulatuks lõikeservast veidi üle ja oluline info oleks servast turvaliselt sees. Paber on oluline, aga fail on see, mis annab paberile „mida näidata“.
Kui sa ei viitsi paberivalikut üle mõelda, võta meiega ühendust ja ütle, kas plakat läheb seinale, aknale või õue – soovitame kohe sobiva variandi.
