Trükk on nagu see sõber, kes ei vihja, vaid ütleb otse. Kui fail on korras, tuleb tulemus ilus. Kui failis on viga, siis trükimasin ei hakka natuke parandama, vaid teeb sinu vea lihtsalt väga kvaliteetselt ja väga detailselt. See on nagu omaette anne.
Kõige tavalisemad probleemid trükis on üllatavalt igavad: valge triip servas, tekst liiga ääre lähedal, pildid udused, värvid teistsugused kui ekraanil. Ja peaaegu alati on põhjus sama – fail ei olnud trükiks ette valmistatud. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt sellepärast, et Canva ja ekraan näitavad elu natuke liiga optimistlikult.
Alustame bleed’ist. Bleed tähendab lõikevaru – seda, et sinu taust või kujunduselement ulatub tegelikust lõikejoonest veidi üle. Miks seda vaja on? Sest lõikamine ei ole maagia. Paber lõigatakse masinaga ja mikronitäpsust päriselus ei eksisteeri. Kui taust on täpselt lõikejoonel ja masin lõikab millimeetri võrra „valesti“, ilmub serva valge joon. Ja loomulikult ilmub see täpselt sinna, kus ta kõige rohkem silma torkab. Seepärast on enamiku trükitööde puhul standard soovitus 3 mm lõikevaru igas suunas. A3 puhul tähendab see, et kui lõppformaat on 297 × 420 mm, peaks fail olema veidi suurem, et lõikeserv saaks kindlalt sisse lõigatud ilma, et taust otsa saaks.
Lõikevaru kõrval on teine mõiste, millest tasub päriselt kinni pidada: turvaala. Turvaala tähendab, et sa ei paiguta olulist teksti ega logo päris serva äärde. Mitte sellepärast, et see oleks keelatud, vaid sellepärast, et lõige võib liikuda ja visuaalne tulemus on karm. Kui tekst on liiga serva lähedal, näeb see välja nagu oleks midagi viltu, isegi siis, kui see tehniliselt on õiges kohas. Hoia oluline info mõistlikult seespool, nii et kujundus hingaks ja lõige ei saaks sinu plakati kõige tähtsamat sõna ära süüa.
Siis tuleb CMYK vs RGB – teema, mis ajab inimesi sageli kergelt marru, sest „aga ekraanil oli ilus“. RGB on ekraani värviruum, CMYK on trüki värviruum. Ekraan loob värve valgusega, trükk teeb värve tindiga. Need kaks maailma ei ole üks-ühele samad. Seepärast on täiesti normaalne, et mõni neoon toon või ergas värv, mis ekraanil lausa plahvatab, muutub trükis tagasihoidlikumaks ja mahedamaks. Seda ei saa lõputult parandada – see on füüsika ja värviruumi piirang. Kui soovid võimalikult ennustatavat tulemust, on mõistlik viia lõppfail trükiks sobivasse värviruumi ning lasta trükikoja töövoogudel teha seda, milleks need loodud on.
Resolutsioon on järgmine klassikaline teema. 300 dpi kõlab nagu mantra: kõik ütlevad, aga keegi ei seleta. Lihtsustatult tähendab see, et kui sul on fotod või rasterpildid, peavad need lõppformaadis olema piisavalt detailsed, et trükis ei muutuks kõik uduselt pehmeks. Kõige levinum viga on see, et võetakse väike pilt ja venitatakse see suureks. Ekraanil tundub see veel okei, sest ekraan on väike ja peidab puudused. Trükis on A3 suur, inimesed näevad seda lähedalt ja siis on udusus kohe märgatav. Vektorgraafika (Illustratoris tehtud kujundid, logod) on siin erand, sest vektor on skaleeritav ja jääb teravaks. Aga fotod vajavad kvaliteeti.
Fontide teema lööb jalad alt just siis, kui sul on juba kiire. Kui font ei ole failis kaasas, võib see trükikoja arvutis asenduda millegi muuga. Mõnikord näeb tulemus välja „peaaegu sama“, mõnikord aga nii, et tekib küsimus, et kes selle läbi lubas. Seetõttu on PDF-i eksportimisel oluline, et fondid oleksid faili sisse kaasatud. Alternatiivina saab teksti muuta kujunditeks (outline), mis teeb tulemuse stabiilseks, kuigi tähendab, et hiljem ei saa teksti enam sama mugavalt muuta.
Ja lõpuks see kõige lihtsam, aga sageli kõige valusam samm: ekspordi trükiks sobiv PDF. Canva puhul on see enamasti „PDF Print“, mitte „standard PDF“. Print-PDF säilitab paremini kvaliteedi ja annab võimaluse lisada lõikevaru ning lõikemärgid. Illustratoris ja InDesignis on samuti olemas trükiprofiilid. Kui valid „smallest file size“, saad tõesti väikese faili – ja suure pettumuse.
Kui kogu see jutt üheks mõtteks kokku võtta, siis trükifail on nagu küpsetamisretsept: kui paned koostisosad valesti, ei huvita ahju see, et sa „tahtsid head kooki“. Trükimasin ei ole pahatahtlik – ta on lihtsalt äärmiselt täpne.
